Magnus Meltersi kott: Kodanikujulgus päästab mälestused Prenzlaus!

Magnus Meltersi kott: Kodanikujulgus päästab mälestused Prenzlaus!

Märkimisväärne kodanikujulguse ja solidaarsuse žest leidis aset 17. juunil 1953. aastal Prenzlaus Ühtsuse väljakul toimunud mälestusüritusel. Sel meeldejääval päeval märkas tähelepanelik vanem daam pargipingil hooletusse jäetud portfelli. See daam Erika Aust, kes on Prenzlaus elanud viis aastat ja kellel on terav moraalne julgus, andis leiust reporterile märku. Nagu Nordkurier teatab, osutus kott Scherff-Gymnaasiumi direktori, linnavolikogu esimehe, Ludger Melntermanu omaks.

Reporter tegutses kiiresti ja võttis Meltersiga ühendust. Niipea kui linnanõunik tema kahetsusväärsest kaotusest teada sai, asus ta rattaga koolikotti tagasi tooma. Viis aastat tagasi poja tõttu Angermündest Prenzlausse kolinud Erika Aust sai tähelepaneliku suhtumise eest Meltersilt tänuliku õlalepatsutuse. "Aitäh," märkis Melters ja sellega tekkis kodanike vahel väike, kuid hea usaldussuhe. Nende sõbralik käitumine ja tähelepanelikkus sel päeval rõhutasid taas, kui oluline on kogukonna ühtekuuluvus.

Rahvaülestõusu meenutamine

Kuid 17. juunil on Prenzlau elanike jaoks rohkem kui lihtsalt isiklik tähendus. Sel päeval meenutatakse ka 1953. aasta rahvaülestõusu, mida peetakse esimeseks suuremaks mässuks rõhumise vastu Ida-Euroopas. Prenzlau linn mäletab enam kui miljonit SDV kodanikku, kes mässasid vabaduse ja demokraatia eest, kui 17. juunil kuulutati välja eriolukord. Elanikkond ei olnud rahul SDV-s alates sõja lõpust valitsenud pideva halva juhtimisega. Tavaline kümneprotsendiline tõus tõi kaasa kasvava viha ja protestiliikumised. Vaid paar päeva enne ülestõusu toimusid kohalikud näidisprotsessid nn valgekraede kurjategijate üle, mis õhutas pingelist õhkkonda veelgi.

Protestid on ilmsed. Kodanikud tõusevad üles ebaõigluse vastu, samal ajal kui Nõukogude okupatsioonivõim, kes järjekordselt püüdis olukorra üle kontrolli kindlustada, kolib tankidega Berliini tänavatele. Kaasaegsed tunnistajad teatavad kohutavatest sündmustest, kui venelased rahutused julmalt maha surusid. Ajaloolised teated räägivad vähemalt 55 surmast ja enam kui 10 000 arreteerimisest kogu SDV-s. Erisündmused, nagu 27. juunil 1953. aastal RIAS-i reportaažide jaoks toimunud Bau-Union Nordost kultuuripiirkonna töötajate kokkutulek, näitavad inimeste julgust ja vastupanu.

Ülevaade ja meeldetuletus

17. juuni jääb Saksamaa ajaloos tähtsaks päevaks. Föderaalne Kodanikuhariduse Agentuur kirjeldab valitsuse otsustavat rolli ja lääne reaktsioone. Hoolimata Nõukogude tankide ohust andis elanikkond mõista, et nende kannatus hakkab otsa saama ning nad hakkavad võitlema oma õiguste ja vabaduste eest. Kuid režiim reageeris ägedalt. 17. juuni sündmused näitavad, et iha vabaduse ja demokraatia järele ei tohiks kunagi kustuda. Nendele sündmustele tagasi vaatamine on karm meeldetuletus, et diktatuurid ei korduks.

Prenzlaus toimuv mälestustseremoonia ei ole ainult tagasivaade rahvaülestõusu ajalukku, vaid ka kogukonna ja inimlikkuse kinnitus. Eeskujud nagu Erika Aust näitavad, et ka väikestel tegudel võib olla suur mõju. Ajal, mida iseloomustavad väljakutsed, jääb sõnum selgeks: me peame kasvatama moraalset julgust ja seisma üksteise eest.