Mälestuste valvur: Kleinmachnowi fotoametnik tegutsemas!
Siit saate teada, kuidas Kleinmachnowi Andreas Lippold avastas oma kire fotograafia vastu ja digiteeris oma kollektsiooni.

Mälestuste valvur: Kleinmachnowi fotoametnik tegutsemas!
Vaikses Kleinmachnowi kogukonnas õitseb huvi fotograafia vastu tänu mehele, kes dokumenteerib oma kodulinna ajalugu kire ja pühendumusega. Kirglik fotograaf Andreas Lippold on võtnud oma ülesandeks koguda sadu pilte ja teha need avalikkusele kättesaadavaks. Inspiratsiooni ammutas ta aastaid tagasi oma isalt, kes tegi SDV ajal perekonnast lugematul hulgal fotosid. Perekonnas olid regulaarsed slaidiõhtud, millel oli püsiv mõju Andrease fotograafiahuvile, kuna Stadtblatt Onlinech reportmachnower-hunde-bilder-der-general.
Lippold alustas oma teekonda fotograafiamaailma laenuks võetud Exa kaameraga ja sai hiljem isalt vana fotoaparaadi, et pimekambris esimesi samme teha. 1954. aastal kolis ta Dresdenist Kleinmachnowisse, kus teda võlus selle koha ilu. Saanud inspiratsiooni Kleinmachnowi lüüsi käsitlevast loengust, hakkas ta ümbritsevat piirkonda pildistama. Aastate jooksul arendas ta õiget vaatenurka ja dokumenteeris seeläbi muutused oma kodulinnas.
Digimälud
Pärast infotehnoloogia õpinguid leidis Lippold töökoha VEB Electronic Componentsis “Carl von Ossietzkys” Teltowis, kuid fotograafia jäi tema suureks kireks. Pöördepunkt tõi endaga kaasa põhjalikud muutused, mis kulmineerusid ka tema piltidega. Mõni aasta tagasi otsustas Lippold oma ulatusliku fotoarhiivi digitaliseerida. See osutus kaheaastaseks protsessiks, mis oli seda väärt.
Et oma tööd laiale publikule kättesaadavaks teha, laadis Lippold suure osa oma kogust üles Wikimediasse. "Tahaksin, et Kleinmachnowi inimesed digiteeriksid ja jagaksid oma vanu pilte," selgitab ta. Lisaks oma piltidele kavatseb ta järgmise kahe aasta jooksul üles laadida ülejäänud fotod, et esitada Kleinmachnowi põhjalik visuaalajaloo õppetund.
Üleskutse kogukonnale
Andreas Lippold ei paku mitte ainult oma pilte, vaid toetab ka teisi, kes soovivad jäädvustada ja digiteerida oma mälestusi. Tema isetus ja soov kogukonda panustada paistavad silma ning näitavad dokumentaalfotograafia jõudu.
Arvestades fotograafia rikkalikku ajalugu, mis ulatub tagasi iidsetesse aegadesse – camera obscura leiutamisest tänapäevase digifotograafiani –, saab selgeks, kui oluline on mitte ainult selle kunstiliigi praktiseerimine, vaid ka tulemuste säilitamine tulevastele põlvedele. Aja jooksul on fotograafia arenenud tehnilisest protsessist oluliseks kunsti- ja suhtlusmeediumiks ning on praegu renessanss. Lippoldi pühendumus on näide selle kunstiliigi jätkuvast asjakohasusest ja ilust, mis oli juba Aristotelesele teada, nagu selgitas muu hulgas Wikipedia.