Suche
Mein Konto
Armastus ei tunne aega: ühines Königs Wusterhausenis pärast 60 aastat!
Pärast 60 aastat leiavad Rosmarie Freist ja Peter Trzcinski end Königs Wusterhausenis ja plaanivad koos tulevikku.
Armastus ei tunne aega: ühines Königs Wusterhausenis pärast 60 aastat!
On lugusid, mis puudutavad südant. See kehtib ka Rosmarie Freisti ja Peter Trzcinski kohta, kes armusid 1958. aastal Potsdami kooliballil. Saatusel olid aga teised plaanid: Freisti perekond põgenes läände, mis lahutas need kaks. Mõlemad abiellusid teiste partneritega, kuid mälestused lapsepõlve kallimast jäid elavaks ning hõbedast käevõru, mille Trzcinski oli Freistile kinkinud, sai nende sideme sümboliks. Seda liigutavat lugu jutustab moz.de.
Pärast müüri langemist 9. novembril 1989 otsis Trzcinski asjatult telefoniraamatust Freisti ema. Alles pärast naise surma 2019. aastal leidis ta julguse oma lapsepõlve kallimaga uuesti ühendust võtta. Nad hakkasid teineteist regulaarselt külastama ja 2022. aastal leidsid nad pärast 60 aastat taas teineteist. See tagasipöördumine minevikku koos lootusega koos veedetud aastate kohta rõhutab nende suhte tähtsust, eriti pärast seda, kui Freist sai südameataki.
Uus eluetapp
2023. aastal astusid Rosmarie ja Peter sammu, et kolida Königs Wusterhausenisse Notte'i kanali äärsesse uude elamupiirkonda "Ufer Quartier". Siin tahavad nad alustada koos oma uut eluetappi. Nad pole mitte ainult oma pika lahusoleku väljakutsetega toime tulnud, vaid leiavad nüüd ka igapäevaelus üksteiselt tuge. Tema lugu näitab, et armastus võib oludest hoolimata vastu pidada ja õnne leida pole kunagi liiga hilja.
Nagu Deutschlandfunk Kultur kirjeldab, on nende suhte juured sügavalt juurdunud ajast, mida tänapäeval kirjanduses ja meedias sageli arutatakse. Berliini müüri langemine kujundas ühe põlvkonna; mõlemad pooled müüri on jätkuvalt osa meie ühisest mälust. Kuigi mälestusi on palju, jagavad inimesed nagu Freist ja Trzcinski väljakutseid ja pettumusi, mis ilmnesid pärast 1989. aastat.
Rosmarie ja Peteri armastuslugu ei muutu mitte ainult isiklikuks anekdoodiks, vaid kujutab endast seost ka paljude teiste inimeste mälestustega, keda kujundasid Saksamaa jagunemine ja sellele järgnenud murrang. Kokkuvõttes ei ole need lihtsalt kaks elulugu, vaid mikrokosmos muutustest, mis meie ühiskonda täna jätkuvalt mõjutavad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et armastus saab üle kõigist aegadest. Selgub, et isegi pärast aastakümneid kestnud lahusolekut on ühine tulevik võimalik, kui südamed on ühendatud. Nad kaks ootavad järgmisi aastaid Uferi kvartalis, kus nad soovivad koos pensionipõlve veeta.